Malle turul Täämbä om laupäev ja turupää. Malle om turul varra. Ta müü leiba, saia, piimä ja mune. Täämbä tahab ta raha saada. Koddo om puid vaja. Malle laud om tänäva ääre pääl. Laud om puhas. Kaubad om reas. Malle ootab rahvast. Jaan tulõb esimeselt. Ta jääb laua ette. „Tere, Malle. Kats saia ja üts leib.“ „Tere, Jaan. Kats saia ja üts leib,“ ütleb Malle. Ta panõ saia ja leiva kotti. Jaan annab raha. Malle annab tagasi väikse raha. „Sul om kõik meel?“ küsüs Jaan. „Sul om alati kats saia ja üts leib,“ ütleb Malle. Jaan võtab koti. „Muidugi. Esmaspäiväl ka.“ „Esmaspäiväl ka,“ ütleb Malle. Jaan läheb tänävä pääle. Anne tulõb. Ta panõ koti laua pääle. „Malle, mulle üts leib, kolm muna ja piim.“ „Üts leib, kolm muna ja piim,“ ütleb Malle. „Jah. Ja ärä anna suurt leiba.“ „Sa võtad alati väikse leiva.“ „Täna ka väikse.“ Malle võtab väikse leiva. Ta panõ muna ja piimä kotti. Anne annab raha. „Sul om raha õigõ?“ küsüs Anne. Malle loe raha üle. „On küll. Sul om kakskümmend senti üle.“ „Anna tagasi.“ Malle annab raha tagasi. Anne panõ raha tasku. „Sina tiiät kõikide tellimist,“ ütleb Anne. „Ma tiiä sinu leiba,“ ütleb Malle. Anne võtab koti ja läheb. Nüüd tulõb Toomas. Ta on vana mees. Ta kõnnib pikkamisi. Ta jääb laua ette ja vaatab kauba pääle. „Malle, kas sul võid om?“ „Om küll.“ „Anna mulle üts pakk võid.“ Malle võtab või. „Ja üts sai,“ ütleb Toomas. Malle võtab saia. „Ja piim,“ ütleb Toomas. „Sul om alati või, sai ja piim,“ ütleb Malle. Toomas vaatab talle otsa. „Täna võtõn ma ka leiva.“ Malle ei pane kotti midagi. „Kas väikse või suurõ leiva?“ Toomas vaikõs natukõ. „Suurõ,“ ütleb ta. Malle võtab suure leiva ja panõ kõik kotti. Toomas annab raha. „Täna om suur leib,“ ütleb Malle. „Täna tuleb poig,“ ütleb Toomas. „Poig sööb palju.“ Malle noogutäs. „Siis om suur leib.“ Toomas võtab koti ja läheb aeglaselt ära. Malle vaatab raha. Tal om raha küll. Puid saab osta. Siis tulõb Liis. Liis on noor naine. Ta jääb laua ette ja otsib taskust raha. „Malle, mul om vähe raha,“ ütleb Liis. „Mis sul vaja om?“ küsüs Malle. „Üts sai. Ja piim.“ „Üts sai ja piim maksab kolm eurot.“ Liis panõ raha laua pääle. Ta loe raha üle. „Mul om kaks eurot,“ ütleb Liis. Malle vaatab saia ja piimä. Ta vaatab Liisi raha. „Võta sai,“ ütleb Malle. „A ma tahtsi piimä.“ „Võta sai. Sai maksab kaks eurot.“ Liis ei võta saia. „Mul om koddo laps.“ Malle võtab piimä. Ta panõ piimä kotti. „Võta piim,“ ütleb ta. Liis vaatab kotti. „A raha om vähe.“ „Ma tiiä,“ ütleb Malle. „Täna saad piimä.“ Liis võtab koti. Ta annab kaks eurot. „Ma toon homme ühe euro,“ ütleb Liis. „Too homme,“ ütleb Malle. Liis läheb ära. Malle panõ kaks eurot raha kasti. Ta jääb laua taha. Turul om nüüd vähem rahvast. Üts leib ja kats saia om veel alles. Puidu raha om puudu ühe euro jagu. Malle vaatab tänävä pääle. Liis tuleb tagasi. Ta hoiab käes ütte eurot. „Malle,“ ütleb Liis, „siin om sinu raha.“ Malle võtab euro. „Aitäh.“ „Homme võtän ma saia.“ „Homme saia,“ ütleb Malle. Liis läheb. Malle panõ raha kasti. Siis sulõs ta koti ja võtab laua päält viimäse leiva.